alamtüübiks. (1) Optiline isomeeria kuulub viimaste, stereoisomeeride kilda ning jaguneb kaheks alamharuks – enantiomeerideks (kui molekulis esineb üks kiraalkese) või diastereomeerideks (kui kiraalkeskmeid on kaks või rohkem). (1) Optilisi isomeere iseloomustatakse R, S- või suhteliste D, L- konfiguratsioonide kaudu. (4) Konfiguratsioonid Tähtedega R ja S tähistatakse üldjuhul tsentraalse kiraalsusega optiliste isomeeridekonfiguratsioone. R,S-nomenklatuuri aluseks on asendajate liigitamine vanemuse alusel. R,S-nomenklatuuri nimetatakse ka selle kasutusele võtjate järgi Cahni- Ingoldi-Prelogi süsteemiks. Viimast on suhteliselt lihtne kasutada, eriti molekulide puhul, kus on 2-3 kiraalsustsentrit. D,L-nomenklatuur on eelmisest lihtsa ja vanem, kuid siiski ka tänapäeval kasutust leidev
Nt. aminohapped füsioloogilistes tingimustes. Kiraalsus ja optiline aktiivsus – kiraalsus e. käelisus seisneb selles, et identse keemilise koostise ja kahemõõtmelise? struktuuriga molekulid erinevad üksteisest süsinikkude erinevate konfiguratsiooni poolest; st. kõikide süsinikkude küljes on samad aatomid, kuid asetsevad erinevate nurkade all (“erinevate” sidemete küljes). Sarnane vasaku ja parema käe kinda erinevusele. Nt. D- ja L-rea aminohapped või suhkrud. Erineva kiraalsusega stereoisomeerid peegeldavad valgust erinevalt e. nende optiline aktiivsus on erinev, ja seda on võimalik mõõta. Aminohape – alfa-aminorühmaga karboksüülhape e. karboksüülhape, kus positsioonis 2 esineb aminorühm. Teise süsiniku külge jäävat ülejäänud molekuli osa nimetatakse kõrvaahelaks. Alfa-süsiniku küljes peab olema ka vähemalt üks vesinik? α-süsinik – molekuli tähtsaimale karbonüülrühmale järgnev süsinik? 20 aminohappe struktuurid – [Pilt].
annaabi.ee 
