teenistuses", mis kujutab teenistust Saksa armees. Autor püüdis esitada oma eluloolist ainest kompromislikul moel sellele viitab ka pealkiri , aga omas ajas oli see aine mõistagi liig. Teine katse oma lugu ära kirjutada oli edukam. "Nelikümmend küünalt" (1966) oli kohe ilmudes bestseller, see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. See on kummaline teos. Mingil moel rahuldas ja rõõmustas ta ilmselt kõiki: kirjanikku, kes sai hingel kipitava enda ja põlvkonna loo ära avaldada, eesti lugejat, kel õnnestus köitvas vormis lugeda asjust, millest avalikult ei räägitud, väliseestlasi, kes kuulsid raudse eesriide tagant mingitki teadet, ja lõpuks parteid ja valitsust, et see asi nii viisakal viisil kaelast ära. Samas on autori kompromissikunst üsna läbinähtavalt traageldatud. Mõistagi ei saa "halva biograafiaga"
tahaksin teada. Ta ähvardab hirmus palju, kuid ähvardamine ei tee,haiget -- igatahes mitte siis, kui ta ise ei nuta. Jim, annan suue marmorkuuli. Annan sulle valge kuuli.» Jim lõi kõhklema. 17 «Valge kuuli, Jim, ja see on uhke asi.» «Heldeke, see on imetore asi, ma tean. Aga, massa Tom, ma kardan nii väga vanaprouat.» Ent Jim oli ainult inimene -- kiusatus oli liiga suur tema jaoks. Ta pani ämbri maha ja võttis valge kuuli. Järgmisel hetkel lidus ta oma ämbriga ja kipitava kuklaga tänavast alla, Tom värvis suure hooga ja tädi Polly lahkus tegevusväljalt, peos tuhvel ja silmts võidurõõm. Kuid Tomi energial ei olnud pikka püsi. Ta hakkas mõtlema, missuguseid lõbustusi ta oli kavatsenud selleks päevaks, ja tema mured mitmekordistusid. Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, -- juba see mõte põletas Tomi tulena. Ta
annaabi.ee 
