BERNARD KANGRO ELU JA LOOMING
ta enam tagasi omal jalal, vaid vanker tõi koju tema surnukeha.Koolis käis
kirjanik kõigepealt Kiltres ja Antslas, 1929 lõpetas Valga poeglaste
gümnaasiumi. Pärast suurt kaalumist, kas rahakott ikka võimaldab, suundus
Kangro siiski Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Kangro pere oli vaesusesse
tõuganud traagiline tulekahju, kus kirjaniku vanaisa hukkus põlevas rehes.
Perekonnamüüt räägib, et tuhast olla leitud tema süda. Seda lugu on kirjanik
korduvalt meenutanud, viimati "Kipitais"(vt. lisa 3), motiivile on rajatud ka
poeem "Süda ei põle ära"(vt. Lisa 4).
Lõpetas Tartu Ülikooli (19291938) eesti ja üldise kirjanduse eriala
magistrikraadiga.
Aastatel 19431944 töötas Vanemuise teatri dramaturgina.
Põgenes 1944. aastal Soome kaudu Rootsi.
Aastatel 19501994 tegutses ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike
Kooperatiivi direktorina.
Oli seotud ka väljaannetega:
Eesti sõna (1942)
Puhkus ja elurõõm (1943)
Kodukolle (1945)
Stockholms-Tidningen(1946)