Levimuusika
vodevillist 19 sajandi kabareesse ja teistesse etendustesse.
Uuemad nähtused levilaulus on aktuaalsed massilaulud ja poliitilised laulud, mis
levisid koos töölisliikumise tõusuga.
Filmimuusika eksisteeris tummfilmi ajal illustratiivse saatemuusikana, mida ekraani
all asuvas ruumis mängis pianist nn tapöör (sageli improviseerides) , väike ansambel
või orkester. Orkestrid kasutasid muuhulgas spetsiaalseid filmisituatsioonide jaoks
trükitud noote nn kinoteegi kataloogist, kus olid näiteks m ärksõnad “põ gen em ine”,
“tagaajam ine“, “hirm ”, “torm ” jm s. S ajandivahetusel hakkas Wurlitzeri kompanii
USA-s tootma kinooreleid, millel oli eriti palju registreid kõlaefektide saavutamiseks.
Helifilm tõi kaasa muusikafilmi ning operettide, muusikalide ja revüüde filmi-
versiooni. Filmimuusika paralleelvormiks on kujunenud televisioonimuusika.
Afroameerika muusika mõjul tekkis 20 sajandi levimuusika tähtsaim mõjutaja- džäss