seadet, mille abil suudeti näidata enda tehtud liikuvaid joonistusi, saatis see praeguseks unustatud muusika teda klaveril. Tegelikult pole nn tummfilm kunagi tumm olnudki, sest filmiajaloo algusest peale kasutati kinodes taustaks muusikat ja sellel oli tummfilmiajastul isegi kaks ülesannet. Kinodes kasutati tummfilmi taustaks muusikat, saalis istusid pillimängijad ja jälgisid ekraanil toimuvat. Enamasti mängiti klaveril või viiulil, hiljem lisandus kinoorel (elektromehaaniline muusikariist) FILMIMUUSIKA TÄNAPÄEVAL Filmi helindamine on keeruline protsess. Filmi helipilt koosneb neljast põhikomponendist: kõne, tausta, heliefektid ja taustamuusika. Kõik helid salvestatakse kõigepealt magnetlintidele, seejärel monteeritakse kõne, taustahelid ja muusika filmilindi järgi selliselt, et iga heli oleks seal, kus see vajalik on. Lõikudesse, kus heli ei vajata, monteeritakse tühi lint. Siis hakatakse neid kokku salvestama
improviseerib, kuid üsna pea hakkasid filmitegijad seda ise täpsustama ja lasid selle vahel ka spetsiaalselt luua. ( Paterson 1999) Sajandi vahetusel hakkas muusika filmis aina suuremat rolli omama. Filmitootjad hakkasid väljastama juhiseid selle kohta, millist muusikat konkreetsele stseenile mängida. Samuti hakkasid ilmuma muusikakogumikud filme saatvatele muusikutele, mille sisu oli organiseeritud meeleolu tüübi järgi. 1910. aastatel tegi kinoorel, mis oli spetsiaalselt tummfilmide saatmiseks välja töötatud, oma debüüdi filmimuusikas. Kinoorelit kasutati 20. sajandi esimesel kolmel kümnendil. Suuremates kinodes hakati juba ka instrumentaalansambleid ja koore kaasama. (A Brief History...: 2012) 1920. aastate algul hakati muusikat filmide jaoks salvestama, seetõttu vähendati filmile vahetut muusika taustaks mängimist. 1920ndate lõpuks tegi filmiga sünkroniseeritud muusika oma debüüdi
annaabi.ee 
