Kaljo Kiisk 1925-2007
Näitlejana oli Kiisk inimnatuuri alati tajunud, ta oli tähelepanelik, oskas vaadelda, tajus
meeleolusid ja atmosfääri. Ta oli edev, kuid see ei pimestanud teda. Ta armastas olla märter,
kuid ikka tagantjärele. "Hullumeelsuse" "riiulile panekut" 1970ndal elas ta rängalt üle. Kiisk
sattus Moskva omavaheliste võimumängude rataste vahele, õieti oli suure pealinna
ideoloogilistes konfliktides vaid üks paljudest ohvritest. Ning kriitika Moskva kinoajakirjas
Iskusstvo Kino, kus öeldi, et Kiisk on Nõukogude Dürrenmatt, nõukogude Sartre, nõukogude
Kafka, nõukogude Camus, oli tunnustav sõim. Nõukogude ajal oli rezissöör kindel ja
hästitasustav amet. Toimetuse kolleegium tegi plaanid, hankis stsenaariumid, toimetaja
vastutas ideoloogia eest. Kui Moskvale stsenaarium meeldis, anti raha ja rezissöör asus
teostama temale kandikul toodud stsenaariumi. Kui Eesti sai iseseisvaks, lõppes Tallinnfilmi