Heiti Talvik
tema ei suuda vastu panna. Siiski suudab üsna kurjalt ja halvustavalt seda ilusat
tunnet, iha, kirjeldada:
/.../ Su käed mind noolivad kui valkjad ussikesed.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on üles piitsutanud kik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk./.../
Kolmandas osaski räägib leegist ja õelast aroomist. Neljandas osas
kinntitatakse, et on olemas iha ja asja kaunidust, kuid viimastes ridades suudedakse
jälle öelda midagi negatiivset /.../me noorus klirisedes langeb rusuks./.../. Kogu
luuletus on väga hea, kirjeldab tohutut iha, mida püütaks vältida tuues negatiivseid
paralleele.
Oli sügis (1926)
Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.
annaabi.ee 
