Eesti kirjandus I, kordamine
Sajandi viimasel veerandil ja 19. Sajandi algul: Willmann,
Arvelius, Luce ja Holtz
Rahvale oleks vaja pakkuda lugemist, mis aitaks neid elus edasi. Aluseks
oli 18. Sajandi valgustusaja filosoofia, mis lähtus idealistlikust soovist, et
alamkihtide elu oleks parem. Kõik halb tuleb sellest, et puuduvad
teadmised.
Kogu 18. Sajandi kirjanduses lahknemine - ajaviitekirjandus ühelt poolt,
õpetlikku iva kandev kirjandus teisest küljest (didaktiline kirjandus).
Inimeste teadvuses edaspidi kinnistuski eristus - väärtkirjandus vs
ajaviitekirjandus.
Didaktiline jutukirjandus
Peaks lugeajd miskitpidi harima. Algas meil kalendrikirjanduses. 1731
esimene eesti kalender. Muu tarviliku kõrval sees ka ajaviitekirjandust.
Talurahva jaoks mõeldus ilmalikud juturaamatud,põhiosa moodustasid
jutud, valmis, muinasjutud, hakkasid ilmuma 18. Sajandi lõpus. Esile tuleb 4
autorit, kes kuuluvad didaktilise juturaamatu peatükki.
Friedrich Gustav Arvelius 1782 ,,Üks kaunis jutu ja õpetuse raamat"
annaabi.ee 
