Mees-kes teadis ussisõnu
selgeks on lootust, et need ei sure välja ja poiss õpetab neid oma järglastelegi
- Leemet päris oma vanaisade kohta, Vootele rääkis, et mõlemad hukkusid raudmeestega
võideldes, kuna Põhja Konn enam võõraid ei tapnud (magas), ühel vanaisal olid mürgised
hambad, millega salvas oma vaenlasi, teda kardeti, vanaisa õnnestus raudmeestel tappa
kiviheitemasina abil, millega vanaisa uimaseks löödi, seejärel kinniseoti, jäsemed otsast
lõigati ja merre heideti
- ainuüksi oma vägeva vanaisa mälestuseks pidi Leemet ussisõnad selgeks õppima, ja nad
jätkasid harjutamist
- vahel mõtles Leemet siiski külaelule ka, püüdis isegi leivalabidat ehitada, küla uuesti
külastamise lükkasid nad Pärtliga tulevikku, Leemet kutsus sõpra ka Vootele juurde
õpingutele, kuid Pärtel jäi oma ema õpetussõnade juurde ja lisakursusi ei soovinud, kuna keel
oli raske