Kersti Merilaas
tubakavingu, kurba läbilõikavat rongi vilet ja pimedat ööd. Nii mäletab ta tulekut Eestimaale.
Esialgu saadi peavari Äntu mõisale kuuluvasse metsamoonaka Valtri taresse. Ema käis seal
ümbruskonnas metsades puid vedamas ja propse koorimas. Sealt tuli varsti lahkuda. Uueks
eluasemeks sai Moora metsamoonakatare. Kahjuks aeg pole lapsepõlvekodu vastu armuline
olnud. Moorbergide aegsest rehetarega hoonest pole enam midagi järel, tühjaks on jäänud
hilisemgi elumaja, kinninaelutatud luukidega aknad ei ava valgusele teed ka südasuve
keskpäeval
Kersti Merilaas õppis 1921-27 Kiltsi algkoolis, seejärel aasta Väike-Maarja gümnaasiumis
ning kolm ja pool aastat Rakveres tütarlaste erakommertsgümnaasiumis, kust pahempoolsest
õpilasringist osavõtu pärast 1932 välja heideti; keskkooli lõpetas samal aastal Tapal. Kirjaniku
lapsepõlv on olnud rahutu ja kolimisrohke.
Õppimisega tüdruk ei pingutanud ja näis, et tal on pead rohkem kui püüdlikkust. Tundides oli
annaabi.ee 
