"kinkidagi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kunagi pole valatud nii palju meeleheitlikke pisaraid nii kena ja nii armsa asjakese pärast. Sel hommikul näis sulgunu mure väljenduvat ägedamini kui harilikult. Väljast kuuldi teda kõrge, monotoonse, südantlõhestava häälega kaebavat: «Oo mu tütar, mu tütar! Mu vaene kallis lapsuke! Iial ei näe ma sind enam! Kõik on otsas! Ja ometi näib mulle, et see kõik sündis alles eile! Mü jumal, mu jumal, kui sa ta mult nii ruttu ära võtsid, siis poleks sul tarvis olnud teda mulle kinkidagi. Sa tead ju, et lapsed on meile südame külge kasvanud, et ema, kes oma lapse on kaotanud, kaotab ka usu sinusse? Ah, kes käskis mind õnnetut tol päeval välja minna! Issand! Issand! Kui sa ta minult ära võtsid, siis ei näinud sa vist küll kunagi, kuidas ma temaga koos olin, kuidas ma seda rõõmsat lapsukest oma koldelõkkel soojendasin, kuidas ta mu rinda imedes mulle vastu naeris, kuidas ma tal lasksin väikeste jalakestega rinda mööda üles ronida kuni oma huulteni