Rahvariided
Vööga kinnitati
seelikuid, särke, ülerõivaid. Vöö kandmist on põhjendatud ka maagiliste
uskumustega. Rahva pärimuses on vöö pideva kandmise vajadust seletatud sellega, et
vöö kinnitab keha, vöötatud keha on kõvem; vööga ei katkestanud ega venitanud end
ära. Vööd hakati kandma juba lapsepõlves. Usuti, et vöötatuna kasvab tütarlaps
keskelt peenemaks. Vöö oli samuti rahvatraditsioonidega seotud rituaal- ja
kinkeesemeks. Igal abiellujal tütarlapsel pidi olema veimevakk ja veimevakas olid
tingimata ka vööd. Vanad pulmakombed lubavad oletada , et just vööd ja paelad on
4
kuulunud vanimate andide hulka. Jõuka pruudi veimevakas võis vööde arv ulatuda
sajani. Tavaliselt oli veimevakas siiski kümme-kakskümmend vööd. Kuigi naiste
vöökudumisoskus oli üldine, tellisid jõukamad pruudid vöid külakäsitöölistelt.