V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Olete aga õel!» hüüdis poeet. «Aga olgu, ma ei vihasta. Küllap te mind veel ehk
armastama hakkate, kui mind paremini tundma õpite. Te jutustasite mulle oma eluloo nii
suure usaldusega, et ma teile nüüd oma eluloo võlgnen. Niisiis mu nimi on Pierre Gringoire
ja ma olen külanotari poeg Gonesse'ist. Pariisi piiramise ajal, kakskümmend aastat tagasi,
poosid burgundlased mu isa üles ja pikardlased tapsid mu ema. Kuueaastasena jäin ma
orvuks ja mu kingataldadeks olid Pariisi tänavad. Ma ei tea isegi, kuidas ma kuuendast
eluaastast kuueteistkümnendani elasin. Mõni puuviljamüüja andis mulle vahel mõne ploomi;
5
6
mõni pagar viskas mulle koorukese närida; õhtuti lasksin ma ennast vahtidel kinni võtta ja
vangi viia, kus ma eest leidsin õlekoo. Nagu näete, kõik see pole takistanud mind suureks
kasvamast ega ka kõhnaks jäämast. Talvel soojendasin ma ennast Sensi lossi ees päikese
annaabi.ee 
