POPI JA HUHUU 1 Sel hommikul tõusis Isand väga vara. Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea
Friedebert TUGLAS „POPI JA HUHUU“ 1 Sel hommikul tõusis Isand väga vara. Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos
läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea viltu, üks kõrv pahupidi, ja köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi. kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid miks ta ei too?. Tal oleks see nii kerge. näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa
läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait. Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea viltu, üks kõrv pahupidi, ja köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi. kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus. Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid miks ta ei too?. Tal oleks see nii kerge. näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades. Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa
annaabi.ee 
