Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
mitte ainult valik, vaid sund valida! Me ei ole siin ainult niisama, vaid oleme ikkagi mingisuguse
suure eksperimendi sees.
Epp Annus: Kas ilusa surma mõte seostub loodusekeskse elutunnetusega? Tõite näiteks sügise;
näiteks loodusrahvastel. Kirjandusteosena tuleb esimesena pähe näiteks Tolstoi novell “Ivan Iljitši
surm“.
Nikolai Baturin: See teema on läbinud inimsugu juba niikaua, kui on sellest kirjapanekuid. See
teema on igal kirjanikul, kineastil ja muusikul – kuulates Mahleri muusikat lausa tajume surma ilu,
mitte kartust ega leina. Inimesele on see omane. Ta on nõnda, selle šniti järgi tehtud, et peab tajuma
mõlemat ja armastab mõlemat ega karda kumbagi. See on väga keeruline; kui sellest rääkima
hakata, siis näed, kuidas otsast hakkab murenema, hajub ära ... Lõplikku vastust ei ole.
Kuulaja: Ma ei taha uskuda, et surm on iseenesest ilus. Aga arvan, et iga inimene surma läheduses
hakkab võib-olla seda poetiseerima
annaabi.ee 
