rügemendi adjutant Fritz Störz. Igas rügemendis oli kaks pataljoni, kummaski neli kompaniid. Rügemendi ülemale allusid veel toetusüksused: 13.kompanii ehk jalaväe-saatekahurite patarei, 14.kompanii ehk tankitõrjepatarei ja 15.pioneerkompanii. Peale nende veel siderühm, staabikompanii töökodade, vooride ja majandusmeestega. Sama aasta septembris, kui Eesti SS-vabatahtlike brigaad oli lahinguvalmis, inspekteeris seda Debicas SS-i üleriigiline juht Himmler koos Eesti väeosade kindralinspektoriks nimetatud Johannes Soodlaga. Kaks päeva kestnud ülevaatuse tulemusena jäi Himmler brigaadiga igati rahule ning teatas visiidi lõpul peetud kõnes, et Eesti SS-Brigaad saadetakse peagi rindele, kus ta vahetab välja Läti SS-brigaadi. 1944. aasta mobilisatsiooniga väkke kutsutud meeste baasil reorganiseeriti Eestisse toodud 3. Eesti SS-brigaad 20. Eesti SS-diviisiks. Lisaks formeeriti kuus piirikaitserügementi ja tagavararügement, mis alguses allusid kõrgemale SS-i ja politseijuhile
Siiski suudeti neid täita. Ülejäägid jäid taluperedesse ja nii abistati ka linnainimesi toiduainetega. Talv aastal 1941/42 oli erakordselt vali ja sakslaste rünnakud tervel idarindel takerdusid. 1942. aasta sügisel algas kõikjal suur lüüasaamine. Eestis asuti looma Eesti Leegioni, mis erinevalt senistest üksustest pidi kuuluma eliitväeosade hulka. Algul pidi leegioni astumine olema vabatahtlik. Endine Eesti sõjaväe kolonel Johannes Soodla lasi end sakslaste poolt eesti üksuste "kindralinspektoriks" nimetada. Soodla sihiks oli Eesti Leegioni sildi all luua rindeüksusi, mida kunagi saaks kasutada uues vabadussõjas. Oktoobris 1943 kuulutati välja esimene sundmobilisatsioon Eesti Leegioni, mis eesti seaduste alusel oli sama seadusevastane kui venelaste mobilisatsioon paar aastat varem. Suur osa meestest põgenes paatidega pimedatel sügisõhtutel Soome. Detsembris 1943 loodi Soomes eestlastest koosnev vabatahtlik rügement nr. 200, mille ülemaks määrati kolonelleitnant Eino Kuusela.
annaabi.ee 
