Vabadussõja kindralid ja admiralid
peakorter) kuni 18. maini 1933. Seejärel sai ta jälle ligi 4 kuud olla ülemaks oma
vanas armsas 1. diviisis, kuni ta 15. septembril 1933 kutsuti Kaitseministeeriumi
Nõukogu alaliseks liikmeks.
1. mail 1934 lahkus A. Tõnisson sõjaväeteenistusest. Rahuajal olid tee ta rinnale
leidnud Kotkaristi I klass ja Valgeristi I klass. Aga rohkem kui nood aumärgid, jäid A.
Tõnissoni mälestust jäädvustama ta isevärki kindralinaljad ja vigurid, mis tegid
temast sõdurite hulgas omaette legendaarse kuju meie kindralkonnas. A. Tõnisson oli
oma suhtumises sõjaväeteenistusse vanamoodne mees, tõsine diviisi-isa, ja pole ime,
et sel pinnal tekkis tal konflikte meie kindralkonna nooremate esindajatega.
Sõjaväest vabanenult määrati A. Tõnisson tartu linnapeaks, kus ta olevat teinud
suurt tööd linna heakorrastamisel. Detsembris 1939 aga kutsusti ta Tallinna