Sõjandus valgustusajastul
Alalise armee loomisega
selline korraldus üldjuhul kadus. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks: tsentrumi
moodustasid jala- ja suurtükivägi, tiivad aga valdavalt ratsavägi. Tollase sõjapidamise ülim
strateegiline saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine ühegi lahinguta. Vastase
manööverdamise takistamiseks ja piiride kaitseks rajati tugevaid kindlusi ja garnisone.
Strateegiat nimetati kurnamisstrateegiaks: sõjavägi oli jaotatud ühtlaselt
kindlustuspunktidesse.
Ohvitserkond ja väljaõpe
Alaline armee vajas professionaalseid juhte ohvitsere. Vägede juhtimine nõudis
konkreetseid teadmisi ja oskusi, mis tõstis päevakorda vajaduse ohvitseride ettevalmistamise
ja sõjaväelise hariduse järele. Esimesed Euroopa sõjakoolid loodi 15. sajandil Itaalias. Pigem
oli tegu õppeüksusega, kus kogenud sõjamehed juhendasid algajaid. 16.-17. sajandil hakati
Saksamaal ja Taanis rajama rüütliakadeemiaid, kus üldainete kõrval õpetati vehklemist,
annaabi.ee 
