Karl XII
1718. aasta sügisel läks Karl jälle sõjaretkele. Sedapuhku võeti millegipärast sihikule allumatud
norralased. Kuningas kamandas oma soldateid ründama viikingite järeltulijate Fridrichalli tugevat
kindlust. Lahing käivitus ja selle kulgedes valmistusid norralased juba alistuma paratamatule
lõpptulemile. Siis aga jõudis nendeni jalustrabav teade: Karl on langenud!
Karl XII hukkumine
1718. aasta 30. novembri õhtul vaatles kuningas lahingu käigus pikksilmaga kindluseseinu, kui teda
tabas pähe juhuslik kahurikuul! Tol ajal just nii teadustati. Kuninga pea oli niivõrd vigastatud, et
teda tuli matta kinnises kirstus. Taoline matmine on tõde, nagu seegi, et pea oli tugevalt vigastatud.
Et kolju purustused olid niivõrd suured, siis järeldati, et seda võis teha ainult mingi väiksem
kahurikuul.
Juba kuninga surma järel tekkis kahtlusi hukkumise asjaoludes. Selleks oli põhjusi nii ühelt kui
teiselt poolt. Kuninga langemine oli paljudele vägagi kasulik