Anton Hansen Tammsaare “Ma armastasin sakslast”
kompromiteerinud, mida iganes vaid, et saaks temaga koos elu alustada. Oskari
ettekujutus tulevikust oli veidike realistlikum. Tema pidi olema perepea ja naist ülal
pidama. Kardetav koondamisteade ja teadmatus tuleviku ees varjutasid tema usku.
Murdepunktiks osutus kohtumine Erika vanaisaga. Vanaisa oli endisest kõrgest soost
ja erinevalt Erikast, kes vanadest aegadest midagi ei teadnud, oli tema võrdlemisi
kindlalt kinni vanades traditsioonides. Ta ei uskunud Oskari kindlameelsusesse, pidas
teda ilma põhimõteteta ning jumalata meheks, kes ei suudaks Erikaga koos tulevikku
minna. Oskari õpingud olid pooleli jäänud osalt rahalistel põhjustel kuid ka huvi
puuduse tõttu. Ta ei näinud korporatsioonidel mõtet ning ei suutnud ka seega
vanaisale end tubli korporandina esitleda. Ta ei pidanud end ka pärast seda enam
Erika vääriliseks. Mõneti on Oskari hirm ja suutmatust end maksma panna mõistetav.