Riigimees Jaan Poska ja Tartu rahu
Eesti aga
põrus. Punaarmee vallutas järjest Eesti piirkondi, jõuti aina lähemale Tallinnale ja teistele
suurematele linnadele. Rahvaväe ebaedu põhjused peitusid vastase arvulises ülekaalus, oma
relvastuse ja varustuse ebapiisavuses, otstarbeka juhtimissüsteemi puudumises ning meeste
madalas võitlusmoraalis. Aastavahetusel punavägede edasitung aeglustus, üha raskem oli uute
asulate vallutamine. Eestlased hakkasid alluma sõjavägede ülemjuhatajale kindlamajor Johan
Laidonerile, sõjaväe varustatus paranes, suurenes sõdurite arv, Eesti sai välisabi-asi paranes.
Lahinguid oli mitmeid, kuid samal ajal tuli korraldada ka riigielu. Esmatähtsaks kujunes Eesti
Vabariigi majandusliku olukorra tervendamine. Esialgu oli raskusi, kuid majanduslike
raskuste ületamine ja edu sõjategevuses tugevdas vaid valitsuse autoriteeti. Oli väga raske,
lahinguid oli ju palju. Viimane lahing toimus 1919. aasta viimasel päeval, 31. detsembril, kui