.. Osaline päikesevarjutus On siis kui ... Jupiter varjab maad Päikesevarjutuse ajaline käik Saaros Saaros on... Saarost kasutatakse... Saarose pikkus on umbes 6585,3213 päeva ehk peaaegu 18 aastat ja 11 päeva ja 8 tundi. Avastati Vanas-Egiptuses... Saaros tähendab korudmist. Päiksevarjutuse ennustamine Drakooniline kuu 27,21 päeva Drakooniline aasta 346,62 päeva Sünoodiline kuu 29,531 päeva Päiksevarjutus kindlals piirkonnas on iga kolme saarose järel ehk 54 aastat ja 1 kuu. Kasutatud kirjandus: http://opik.obs.ee/osa1/ptk05/box01.html Film ,,Päikesesüsteem" https://www.google.ee/search?hl=et&q=jupiter+varja http://3.bp.blogspot.com/_hmICooea1Ro/SKf57N4V http://www.astronoomia.ee/wordpress/wp-content/up https://www.google.ee/search?q=p%C3%A4ikeseva http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/universum/pikeseva http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikesevarjutus
Kolmas: intermediate disturbance hypothesis mitmekesisuse on suurim mõõduka häirimise tingimustes. Neljas dynamic equilibrium kooslused on keskonnamuutuste ja biointeraktsioonide tõttu pidevalt tasakaalust väljas. Neis kõikides on vastukäivusi ja ei saa öelda, et ükski pole neist mingis olukorras tõepõhi. On seos keskkonna stabiilsuse muutlikkuseg, kuid ükski neist ei seleta siiski mitmekesisust. Allikaid on otsata palju paleontoloogilised uurimused. Mõned keskmised on kindlals tehtud: aastas tekib või sureb välja 10-25 liiki ja liigi eluiga on 2-10 miljonit aastat. Muutus on ilmumiste ja kadumiste vahe. Nende hinnangute kaudu on püütud välja arvutatud mineviku elustiku dünaamikat. Suured karid: märkimisväärne hulk liike on kirjeldamata. See ohustab ka tänapäevast mitmekesisuse kirjeldamist. Raskendavad molekulaarsed analüüsid. Liik erineb 2-3 protsendi võrra teisest üksusest. Suur roll on kokkuleppel. Arendamine tuleb pooleli jätta.
Näiteks eraldatakse inimese valged vererakud ning kasvatakse neid kultuuris ja töödeldakse neid kemikaaliga, mis stimuleerib jagunemist. Metafaasi jõudnud rakke töödeldakse aga kemikaaliga mis kahjustab mitoosikääve ja peatab mitoosi. Seejärel töödeldakse rakke hüpotoonilise lahusega, rakud imevad end vett täis ja lõhkevad ja laialipaiskunud kromosoome uuritakse mikroskoobiga. Tänu sellele tehti nt kindlals, et inimesel on 46 mitte 48 kromosoomi. Kromosoomide nähtavale toomiseks kasutatakse erinevaid värve, kuni 70ndateni oli põhilises kasutuses Feulgen'i reagent (lillakas, reageerib DNA suhkrujäägiga). Tänapäeval kasutatakse detailmsemateks uuringuteks DNA-ga interkaleeruvaid värve. Nt fluorestseeruv quinakriin või mitte-fluorestseeruv Quisma. Mõlemal juhul tulevad nähtavale ka kromosoomidele iseloomulikud triibud.
annaabi.ee 
