Pühakud keskaja inimese elus
Igapäevaselt hakati konkreetseid pühakuid seostama teatud eesmärkide, kohtade või ametitega. See
oli seotud nende väidetavate tegude või ka viisil kuidas nad surid. Püha Fiachrius nägi, et rahvast
tuli tema juurde nii palju, et elupaika oli vaja suuremaks teha, ta rajas ka aia, kus kasvatas taimi,
millest suppi keeta ja vaestele pakkuda. Nii sai temast aednike kaitsepühak. Apostel püha
Bartolomeus olevat elusalt nülitud, temast sai kõigi nahatöötlejate, sealhulgas ka parkalite ja
kindavalmistajate kaitsepühak.
Enamikule keskaja inimestest oli pühak justkui kaaslane, keda paluda ja loota eestkostet Jumala ees.
Seda tuttavlikkust, millega igapäevases elus Jumalaga suheldi, tuleb vaadelda kahest küljest. Osalt
oli see usu tingimatu kindlus ja otsesus. Samas, kui see tuttavlikkus oli kord juba kommetesse
juurdunud, oli oht, et kultus võis muutuda profaanseks ja banaliseeruda. Kui ühelt poolt iga tavalise