Jaanipäev
aega tähtpäevade järgi, ikka jaanipäevast jõuluni ja jälle jõulust jaanipäevani.
Marta ei raatsinud veel majja sisse minna. Ta istus pingile maja ees ja hingas sisse
suvepüha õhku, mis oli tulvil õitsevate lillede ja küpseva vilja lõhna. Ennemuiste pühitseti
jaanipäeval päikese ja valguse püha. See oli ka õitepüha. Sellel ajal õitsesud niitudel
kaunemad suvelilled. Neiud korjasid kimoe ja punusid lillepärga, ennustasid õnne ja õnnetust
ja käisid metsas sõnajalaõit otsimas. Marta murrab valge karikakra ja hakkab ükshaaval
õielehti noppima. Ta mõtleb tütrele, lootes et ehk üllatab teine oma vana ema ja tuleb
pühadeks maale.
Nooruses ennustas ka Marta. Veel praegugi on rehetoas palkide vahel õnnelill. Vanasti
usuti, et kel õis seinapraos õide puhkeb, see saab kaua elada. Marta lill avaski oma kroonlehed
ja püsis veel mitu päeva kaunina