Sonetid!
taas neb kord pealt, kuis eha koitu suudleb.
Me pevaprlite pdjad.
See silmapiiri siidisra siirus,
mis pimeduse pihku piilub, poeb,
on tema pale punastavas viirus
nii ine hall kui peva suudlus soe.
Kuis uneuttu uitab klma kargus,
peos prlipisaratest keerdus keed,
kas krte kaelalt kauniduse vargus
vi de hke ienupud need.
Taas taevaarmu avaruste valgus
nd akendele sra silmi koob
ning kiire kilkekimbud tuppa toob.
Koob tegudele tiivad peva algus,
meil kimistesse kngitsetud rutt,
vaid padjalohus uitab une nutt.
annaabi.ee 
