Gustav Suits luule
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, Vanemuise kannel.
elu tuli sähvab pilvist kui äikene;
valgustab välkudes hämaras ööski,
sütitab mõttes, vaimustub tööski - Kas sa kord muiste oled vägevalt
ja kaduvikku siis kustub. kajanud,
igatsust hingedes lõkkele ajanud?
Muinasjutt kaunis on kimama jäänud,
Mis küll nii kohisevad kevadised veed, Vanemuise kannel.
kes need sääl sammuvad mööda teed?
Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:
noored need otsivad muinasjutu Kes sa ka nüüd meie päevi võid
Kunglat, pühendada,
südameid sütitada, südameid
ühendada,
et sind kõik tunnevad, kuulevad,
Vanemuise kannel?
Midagi, midagi on meil küll liikumas,
annaabi.ee 
