Suvemälestused
Tegelikult trikitas üks neist rattaga üle oma
võimete, teine kukkus ja kolmas lendas mootorrattaga trenni tehes. Seega osutusid
tõeks politseiniku sõnad, et ikka juhtub, kahjuks.
Muidugi pidin ma ka endast väiksemate karjas olema. No need päevad on alati täis
ootamatusi, sest mitte kunagi ei või teada millega nad jälle hakkama saavad. Ja iial
ei või aimatagi, kust pauk või pirn tuleb. Isegi metsa ei julge sellistega enam minna.
Kujutage ette, et sõidate rahulikult, teist möödub kimaga Paralepa võistkonda
kuuluv rattur ning siis kilkab kõva häälega üks pärdikutest:" Näe, Paralepa p***e
läheb!" Vaju või maa alla! Pidid nad just dressi alaselja osale oma võistkonna nime
trükkima.
Vaheaeg möödus liiga kiiresti. Oleksin meeleldi rohkem lugenud ja reisinud
kaugemalegi, kui Lõuna-Eestisse, kuid muid toimetusi oli nii rohkelt, et päris
puhkust õieti polnudki. Igavust ei tundnud ma suvel kordagi.
annaabi.ee 
