Sihktiivalised
tundlad on alati kehast lühemad.
Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad
alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku
kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad
tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on
väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest
kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt
tagakehale. Tagatiivad on laiad, puhkeolekus volditakse nad lehvikjalt kokku ning asetatakse
tagakehale eestiibade alla. Tiivad on sageli nii pikad, et ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha on
piklik, koosneb 10 lülist ja lõpeb lühikeste urujätketega. Emastel loomadel esineb muneti, mis on
eriti hästi arenenud pikatundlaliste alamseltsi esindajatel ("Euroopa putukad").