Ülo Õun
Võiks öelda, et ta fikseeris sügavalt inimlikke
seisundeid, mida seni polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu Ülo
Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks.
Õun on oma võtmes portreteerinud kultuuritegelasi. Veljo Tormis dirigeerib lausa kolme
käega, mis tekitab käte liikumise mulje. Paistab, et mingi side oli tal temast märksa noorema
Miljard Kilgiga, kes on teinud temast fotorealistliku maali, Õun omakorda modelleeris Kilgist
portreelise büsti. On ka Mikk Mikiveri portree kollase lipsuga, siis Kaljo Põllu, Juhan
Viidingu groteski aetud portreed, Voldemar Panso, Gustav Ernesaks ja paljud teised.
Kui võtta kokku Ülo Õuna looming, siis nii töömahuka kunstiliigi nagu skulptuur kohta oli ta
(arvestades ka tema lühikeseks jäänud eluteed) väga produktiivne. Lisaks on raske ette
kujutada eesti skulptuuri ajalugu ilma Ülo Õunata, võib ainult mõelda, mida ta oleks
praeguseks ajaks loonud.
Õun lahkus vara
annaabi.ee 
