Kaevame vanaema üles
väljas on väga külm. Kuid ,,mammaga" saime me hüvasti jätta küll, kuna tema kirstu hoiti
oma kodus, suures toas lavatsil. Ma eriti hästi ei mäleta, kas meile keegi üldse seletas, miks ta
suri! Kuid seda ma mäletan hästi, et ta oli kodus oma voodis hästi pikalt haige, loomulikult oli
ta ka juba vana, ta oli 85 aastane. Siis ma veel päris hästi ei saanudki aru, mis see lein on.
Lastele öeldi ainult, et joosta ja kilgata ei tohi, et peab olema niikaua tasa, kui kirst ära
viiakse. Järgmine surmaga kokkupuude oli siis, kui olin 11.aastane. Minu isa suri ootamatult,
ta oli veel noor mees, kõigest 42-ne, kaheteistkümne päeva pärast oleks ta saanud 43. Ma
mäletan, et nutsin väga palju ja mitte keegi ei vaevunud mulle seletama, miks ta suri nii
varakult. Hiljem sain teada, et ta olevat tuttavate pool vanni uppunud. Sellest kaotusvalust ei
ole ma tänini üle saanud, olin ma ju oma isa ,,kallis tütreke"
annaabi.ee 
