Kõige lõpp on alles algus
Tütarlaps peitus ühe kivi taha ja keskendus
kujutisele oma silme ees, hajudes valguses, mis sai alguse ta rinnas puhkavast hingest, levides
peagi üle kogu keha, selle neelates. Kogu ta olemus kattus õrnade, peaaegu läbipaistvate
lumehelvestega, mis kasvasid ümber, formueerudes roosideks, mis vääneldes põimlesid
üksteisest läbi ja üle käejäsemete lõpuotstest tekkisid viis kiviteravat pikka küünist, kattudes
sama värvi luitunud sulgedega, nahk kattus halli maiku kildkoeliste soomustega, selgroo lülid
haakusid lahti, ühendudes kergkoeliste, ent purusumatute kõhrsidemetega. Pikenduse ühest
otsast sai vähepainduv, ent tugev saba, teine aga hargnes, enne kui peaajuni sukeldus, ja väljus
kehast, andes tuge viiele massiivsele tiivale, harud omavahel ühenduses nahksete
kokkusulanud sulgedega. Kolju lõhenes, et taas kokku kasvada, kuid kahest väljaulatuvast
killust said vastupidavad sarvmoodustised, tippudest kaares. Lumehelvestest roosid rebenesid
annaabi.ee 
