Heraldika
sõnum on tihti peidetud, mitte üheselt tõlgendatav. Kui vapil on kujutatud näiteks tammepuud
või karu, on asi selge see on kõnelev, omaniku nimele viitav vapp. Labidas vapil võib
praegusajal tähendada arheoloogi või kas või hauakaevajat, varematel aegadel aga lihtsalt
põllumeest.
Sõdides kasutasid juba muinasrahvad kaitsekilpe, millele maaliti maagilise ja kaitsva
tähendusega pilte, kujundeid ja sümboleid. Ristisõdade ja rüütlite ajal 12 sajandi paiku levis
kilbimaaling kui isiku tunnus, mis aitas kandjat sõjas ära tunda. Suverääni või valitseja
eesõiguseks oli teenekale isikule võitude tunnustamisena anda kandmiseks vapp, millega kaasnes
sageli ka aadlitiitel ning mingi maavaldus. Selline traditsioon aitas kaasa isikliku vapi
kujunemisele, mida hakati hiljem pärandama. Nii omandas vapp seisusliku tähenduse ja kujunes
privileegidega isiku staatuse tunnuseks. Lisaks isiku- ja sugukonnavappidele tekkisid ka
annaabi.ee 
