» Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida kerjus oma haige käega rahva poole sirutas. Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega. «Andke vaesele, halastage!» See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel, kes end häirida ei lasknud. Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jahmatusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda: «Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põl-gusepilkugi. Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesii-lust rebib. Ta pöördus meelepahaga ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gis-quette'i ilus käsivars,
sest ta teadis juba ammu, et see put ukas oli väga kergeusklik tulekahjude suhtes, ta oli korduvalt tema lihtsameelsust proovinud. Siis tuli üks ümmargune mardikas ja Tom puudutas teda, et näha, kuidas ta jalad keha ligi tõmbab ja teeskleb, nagu oleks ta surnud. Linnud sädistasid selle aja peale juba kõigest jõust. Irvräästas, põhjapoolsete osariikide pilkaja, lendas puu otsa Tomi pea köhal ja hakkas ülilõbusas t ujus oma naabreid järele ahvima. Siis laskus kilava häälega ähk sinise leegina välgatades alla, istus peaaegu poisi käe ulatuses oksale, kallutas pea ühele küljele ja silmitses võõraid elava uudishimuga. Hall orav ja üks suurem rebasetaoline loomake ruttasid mööda, tõustes aeg-ajalt istukile, et poisse silmitseda ja nende peale turtsuda, sest metsikud olendid polnud arvatavasti kunagi varem inimesi näinud ja teadsid vaevalt, kas neid karta või m;tte. Kogu loodus oli nüüd täiesti ärkvel ja liikvel,
annaabi.ee 
