» «Kuule, Joe Harper, kelle puuk see on?» «Pole minu asi, kelle oma ta on; ta on minu poolel, ja sina ei puuduta teda.» «Noh, ma teen seda siiski. See on minu puukja ma teen temaga, mis ma ainult tahan!» Kohutav hoop langes Tomi õlale ja teine samasugune Joe õlale; ja kähe minuti kestel lendas tolmu kahest kuuest ning kogu klass tundis sellest lõbu. Poisid olid olnud liialt oma tegevusse süvenenud, et märgata vaikust, mis oli tekkinud klassis veidi aega enne seda, kui õpetaja tuli kikivarbail läbi ruumi ja peatus nende juures. Ta oli jälginud tükk aega etendust, enne kui ta sellesse oma osaga vaheldust tõi- Kui algas lõunavaheaeg, jooksis Tom Becky Thatcheri juurde ja sosistas talle kõrva: «Pane kübar pähe ja tee, nagu läheksid koju; tänavanurgal jää teistest maha, keera põiktänavasse ja tule tagasi. Mina lähen teist teed ja tulen samuti sinna.» Niisiis läks üks ühe salga õpilastega ja teine teisega. Veidi aja pärast kohtusid mõlemad
» palus poiss. Ta oli kahvatu kui kooljas ja värises kõigest kehast. «Roni siitsamast sisse.» Maanus ronis vaevaga kitsast aknast sisse. Toas oleks ta nõrkuse pärast peaaegu kukkunud. Jaanus toetas teda ja talutas oma sängi juurde, mille peale poiss, selga vastu seina toetades ja p£ad rinnale lastes, jõuetult istuma jäi. «Mis sul viga, Maanus?» küsis Jaanus murelikult. «Leiba . . . tükike leiba! . . . Ma olen nälginud,» surus poiss järk-järgult rinnast välja. Jaanus läks kikivarbail välja, kobas köögis, kobas sahvris, leidis tüki leiba, liha ja kannutäie 73 hapupiima. Poiss kippus näljase hundi ägedusega toiduvara kallale. «Kui kaua sa juba nälginud oled?» küsis Jaanus, muretsedes, et poiss enesele vorpides liiga võiks teha. «Laupäevast saadik,» pomises Maanus kibedas töös ja hammustas sügava poolringi leivasse. «Ei sa siis kõike tohi ara süüa.» Maanus vahtis kohkunult keelaja otsa. «Sa teed enesele kahju. Jäta nüüd järele.» «Aga, pai Jaanus
annaabi.ee 
