Marie Under
Kuu nüüd kõike vahastand: Otsin oma kirel' ust.
kuldab riismeid, vana kolu, Maha kõik, mis lõtv ja lame!
räpast, sapist meeleolu, Tiibadest saand takust hame,
kõik mu mured lahastand. kuigi homme kannatame,
Päeval ramb ma, jõuetu, täna lennata on lust!
majatu ja õuetu. Uuria naine! Uuria naine!
Nüüd ma lendan, üle linna Sa mu pääs ja sa mu paine.
otse õnne tõstan rinna; Nagu need kaks kiivast kassi
asjata ma ahastand. löönd üksteise üle sassi,
nõnda võtan võimust sust.
Päeval nätskeis soontes veri
pole tuli, pole vesi, Kõrgemalle! Värsket tuult!
podiseb vaid tasakesi. Nagu orav-karuslind:
Nüüd kõik tuuled mulle päri! seedrisüle viigipuult!
Jätsin koitand sängirahked, Lasen tulist hundisörki,
majalised kurilahked, vallutama torni kõrki
annaabi.ee 
