Doris Kareva - referaat.
Tänane
kriitik ammutab mõjujõu eelkõige selle kanali või väljaande võimsusest, kes tema tööjõudu kasutab.
Nii on kaasaegne kriitik tihtipeale nagu aatomik - ise väike, aga jõud on suur.
Doris Kareva «HingRingi» puhul tuli kriitikutöö tänamatus jälle selgelt esile. Ühelt poolt polnud
justkui sobilik tunnet mõistusega mõõta - poeesia arvustamise puhul taolisest taktitusest aga ei
pääse - teiselt poolt kummitas oht jääda kinni tuttavasse, hästi üldiselt kiitvasse suhtumisskeemi,
mida kriitika juba aastaid Kareva luule puhul on kasutanud.
Kuigi Kareva luulet on kindlasti kergem kaugelt ülistada, kui lähedalt uurida, peaks ikkagi heitma
kasvõi põgusagi pilgu sellele, kuhu ja mis suunas ta oma luuletustes aastate jooksul liikunud on.
Mis eristab «HingRingi» autorit näiteks 1990. aastal ilmunud valikkogu «Armuaeg» loojast?
Suurt vahet ilmselt ei ole, sest Kareva on juba aastaid olnud tähelepandavalt küps luuletaja, kes