Vana-Egiptus
dünastia ajal (25-24 ss.), mil temale viidati kui ühele ürgjumalale, saavutasid tema
kummardajad kogu Egiptust hõlmava tohutu võimu alles hilisemal ajajärgul:
Amoni austati Teebas alates XI dünastiast, esimene peakultuspaik oli Karnak. Kui
Ra ning Osiris välja arvata, oli Amoni kummardamine Niiluse orus laiemalt
levinud kui ühegi teise jumala kultus. Preesterkond käsitles teda nähtamatu,
kõikjal viibiva eluandva esijumalana. Amonile pühendatud kiituslauludes ja
teistes kirjutistes iseloomustatakse teda kui "oma laste eest varjatut" ning
"jumalate ja inimeste eest varjatut". Amoni algupäritolu on selgusetu, võimalik, et
ta oli algselt tuule- ja õhujumal (teda nimetati sageli õhujumal Shu "hingeks").
Amonit kujutati paljudes eri vormides: troonil istuva inimesena, konna pea ja
inimese kehaga, mao peaga, ahvi ja lõvina. Kõige sagedamini joonistati teda
habetunud mehena, kes kannab peas kahte pikka ning sirget sulge, mis olid