Esitlus Doris Karevast
See
ongi me saatus,
me enesevalu;
see on me sisim
sisu ja vorm.
Mida mõtleb autor sellega, et me valime ühe
valu ja laseme selle endasse?
,,Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?"
Ma magasin mineraalide und,
ma magasin nagu magma
ja nägin nägemust: helkiv tuul
tõusis, ähvardav, mägede taga.
Päevad sulasid kokku ainsaks pisaraks,
kurgust kerkis vaid kiituselaul,
igimänglev erk leekkristall
mu muutlikus kujus ujus.
Miks on autor kasutanud esimeses kahes reas
selliseid võrdlusi?
Millist emotsiooni tahetakse luuletusega edasi
anda?
Tänan tähelepanu eest!
annaabi.ee 
