A.dumas Kolm musketäri terve raamat
näljast ning janust.
«See on ju lausa hirmuvalitsus!» hüüdsid nad väga heas, kuigi võõrapärase aktsendiga
prantsuse keeles. «See püstiogar ei lase neil headel inimestel nende endi veini kasutada.
Me lööme ukse sisse ja kui ta liialt märatseb, noh siis tapame ta,»
«Tasem, härrased!» hüüdis d'Artagnan püstoleid vöö vahelt tõmmates. «Palun väga,
teie ei tapa siin kedagi.»
«Hästi, hästi,» kuuldus ukse tagant Athose rahulik hääl, «laske neil kiitlejail natuke
sisse tulla, eks siis vaatame.»
Nii vaprad kui need kaks inglise aadlikku paistsidki olevat, vaatasid nad üksteisele
kõhklevalt otsa. Oleks võinud öelda, et keldris elab näljane inimsööja, rahvamuistendite
hiiglaslik kangelane, kelle koopasse ei saa keegi karistamatult tungida.
Üks hetk valitses vaikus. Siis aga oli kahel inglasel häbi taganeda ja vihasem nendest
läks trepist viis-kuus astet alla ning virutas nii kõva jalahoobi vastu ust, et see oleks