Jüri Arrak, Eesti kunsti Suur Tõll
keskkonnas. Oma intervjuus kirjutab ta: ,,Ajavaimu saab ette kujutada voolava jõena, ja kui
olla piisake, veepiisake teiste hulgas, siis tõesti ei näe midagi muud kui naaberpiisakesi, aga
kui olla jõevoolu poolt kõrkjatesse kantud puukooretükike, siis on nähe möödatormavate
piiskade armee. Kaasaegne kunstiprobleem pole niivõrd sõltuv tegijatest, sest neid on kogu
ajaloo vältel olnud oma andelt ja ambitsioonidelt väga erineva tasemega, vaid see on
kiitjates, ülesupitajates. Kunst peaks olema moraalne sau inimkonna käes, abiline rännakul
Jumala poole. Sellel teekonnal loodud kujutav kunst ja muusika on valdavalt harmooniline ja
esteetiline, sest kunstnik ei arene mitte läbi vormimuutuste, vaid läbi vaimsuse kasvu tema
hinges. Oma suhtumist ususse võib ja peab välja näitama. Ka ühe inimese usu abil,
liivaterakese heitmisega ratta ette on natuke võimalik pidurdada inimkonna vankri veeremist
orgu." (Jüri Arrak, 2011)