Maailmakirjandus
1960. aastate teisel poolel toimus
murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid proosauuendustes tooniandvaks. Keskseks sai
inimtegevuse võõrandumine jäigalt determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimest
süsteemis, kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmunud kogud "Kaheksa jaapanlannat" (Loomingu Raamatukogu) ja
"Luikede soo. Karussell" kutsusid esile poleemika, kiitikud süüdistasid kirjanikku nõukogudevaenulikkuses ja
eksistentsialismis.
1970. aastate algul hakkas huvituma ajaloost. Sarnaselt Karl Ristikiviga vältis Valton eesti ajalugu. Näiteks romaani
27
"Teekond lõpmatuse teise otsa" (1978) selle tegevus toimub Kesk-Aasias, jutustatakse mongoli valitsejast Tsingish-
khaanist ning tao mungast Chang Chunist.
1970