Lambakarjus ja aeg
-
kumas juttu kivide vahel sosistavaojaga.Loodus sai igal kevadel uueks fa
roli oma alguse juurde tagasi.
Karjus laks iiles, eemale kiilast, ja jattis selle elanikud nende igapae-
vaste tegemiste juurde. Ta siida oli roomus - maed olid teda oodanud.
Maed, mis ei lobisenud tiihja, kuid vastasid alati, kui neilt midagi kiisida.
Maed olid igivanad, vanemad kui iikski inimene, vanemad, kui iikski
inimeste mote vDi sona, mille iile nad uhkust tundsid. Maed olid vanemad
kui uhkuski, kuid ometl olid nad uhkemad koigest. Ja kuna maed olid nii
vanad, siis teadsid nad palju tarkusi. Toesti - nad olid palju nainud.
Kuid ometi olid maed ka noored. Ja seda teadis iiksnes lambakarjus,
seesama,kes kevadtuulte ohutusellammastega iiles liiks
annaabi.ee 
