Eesti politsei aastatel 1918-1940
tohi seda ise rikkuda. Politseinik pidi oma käitumisega olema kodanikele eeskujuks. Ta oli
mundrikandja, munder kohustas end korralikult üleval pidama. Mundrikandjaid märgati,
neid jälgis rahvas tähelepanelikult. Iga üksiku politseiniku väärsamm vähendanuks usaldust
kogu politsei vastu. Ühiskonna julgeolek ja turvatunne algas just politseist. Eesti politsei
käitumine ei olnud iseasi: see oli riigi, kogu ühiskonna asi (3:15).
Kiirustamisi loodud Eesti miilits kannatas samade pahede ja puuduste all, mis olid omased
revolutsiooniaegsele miilitsale ja Saksa okupatsiooniaja politseile : Eesti miilitsa koosseis
oli suuresti juhuslik, varustus napp ja ametioskused puudulikud.
Sõja ja revolutsiooni laastava mõju tõttu oli kuritegevus Eestis paisunud suureks ning
muutunud ähvardavalt julmaks. Miilits oli võimetu kuritegevust tõkestama.
Samal ajal oli Eesti miilits koormatud uute ülesannetega maksude sissenõudmisel ja