esimene luulekogu ilmus aastal 1917 "Sonetid" 14 luulekogu “Mureliku suuga” ● ilmus 1943. aastal ● luuletusi aastatest 1935–1942 ● 11. luulekogu ● vähetuntud ● 21 luuletust ● nii tunde kui mõtteluule ● kurvameelsed ● luuletused räägivad sõjast, leinast, kodumaast ja vabadusest nt: “Valus vaikimine”, “Sõduri ema”, “Kodumaa”, “Kahe tule vahel” Kui aknasse kliriseb kiirtemurd, Raske hommik saand seda rängemaks varjud. Jäätab hingeõhu su huultekurd ja sissepoole sa karjud… Ju lendamas ära kuu valge lind ja tähed nõrkevad taevas; Et päike sind paistab, näib peaaegu patt, all jalge sul jälle kasvamas pind, et valgust täis jalad ja juuksed: silm unest end lahti kaevas. vees, õhus ja mullas kui hingematt
taevani kevade, imetleb suve ja talvel jääb puutumata selle hallusest, peites end unistustes. "Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan." Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega, tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu. Ta rõõmustab kui laps, kui "on surnuks pistnud talve kevadine virgus" ja "aknasse kliriseb kiirtemurd". "Kõik päevad kihutavad tantsujalga vast hingeldades kevadelle vastu, kes juba punab läbi pajusalga./... / Kui oja ennast alla hõiskab kingust, siis lumi paberina rebeneb: veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust." Päike näib Underile olevat tähtsaim kevade sümbol. Seda isikustades loob ta pildikesi, mis on küll veidi naljakad, aga samas kevadele vägagi iseloomustavad. "Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / ... / Istub katusel kui lind, / uued suled kohevil
annaabi.ee 
