Kiirlugemise ajalugu Esimesed katsed lugemise ratsionaliseerimiseks tegi prantsuse teadlane Javal 1879. aastal, tegeledes silmade liikumise uurimisega lugemisel. Süstemaatiliselt hakati kiirlugemisega tegelema alles 20. sajandi kolmekümnendate aastate keskel Ameerika Ühendriikides. Tänapäeval sisaldab ärijuhtimise eriala õppeprogramm USA ülikoolides tavaliselt ka kiirlugemise kursust. Üks esimesi teadmisi kiirlugemisest avastati USA õhujõududes, kus kasutati seadet, mis kuvab pildi ainult teatud aja jooksul. Seda seadeldist kasutati vaenlase lennukite kiireks tuvastamiseks. Pärast väikest eksperimenti avastati, et 1/500 sekundiga kuvatud neli sõna olid lugejale täiesti arusaadavad. Sellel oli dramaatiline mõju lugemisele. Algselt usuti, et inimesed loevad vaadates igat tähe eraldi, et saada aru sõna tähedusest. USA
vaid ka kehastab neid päevast päeva. Ta ei ole vestluspartnerite vast tähelepanelik, segab tihti vahele ja vastab arvukate teesulgudega. Nii sõna kui teoga koolitatakse meist juba lapsepõlves mittekuulajad. Ka meie koolitus töötab vastu efektiivse kuulamise oskuste arendamisele. Enamikus õppesüsteemides pühendatakse lugemisele kuus aastat õpetust; tihti on olemas ka täiendavad võimalused lugemisvigade parandamiseks ja kiirlugemise treeninguks. Kuid valdavas osas puuduvad koolides efektiivsed treeningprogrammid kuulamisoskuste omandamiseks. Ühiskonnas, kus kõrghariduse omandanud tudeng pühendab vähemalt kolm korda enam aega kuulamisele kui lugemisele, on see kaunikesti arusaamatu. Selle asemel, et anda koolitust efektiivsete kuulamisoskuste vallas, jätab keskmine õppeasutus õpilase harimist mittekuulamises. Nagu vanemad, ei ole ka enamik õpetajaid head kuulajad.
annaabi.ee 
