z punanihe H0 Hubble'i konstant d kaugus [Mpc] 3. Kauguse arvutamine. vr c v r = H0d d = = H0 H 0 Suur osa punanihkeid on mõõdetud optilistelt spektritelt. Tavaliselt tehakse seda 1-5 meetrise keskmise teleskoobiga ning keskmise lahutusvõimelise spektrograafiga. Spektreid, millelt punanihkeid mõõdetakse on kahte tüüpi: 1.Kiirgusspekter tüüpiliste A tähe karakteristikutega. Ka on näha H II ala kiirgusjooni, tüüpiline spiraalgalaktikale, kus on käimas tähetekke protsessid (vt ülemine joonis). 2.Neeldumisspekter tüüpiliste G ja K tähtede karakteristikutega. Enamjaolt omane elliptilistele galaktikatele, kus ei toimu enam tähetekke protsesse (vt alumine joonis). · Milleks mõõdetakse Inimlik uudishimu · Et võimalikult täpselt määrata Hubble'i konstanti H0. · Et võimalikult täpselt määrata objektide kaugus.
astronoomid näitasid täpsete raadio-interferomeetriliste mõõtmiste abil, et see on eriti kompaktne - nurkläbimõõduga alla ühe kaaresekundi. Samas oli tegu väga intensiivse allikaga. Kasutades viiemeetrise läbimõõduga Palomari teleskoopi, leidsid USA astronoomid 1961. aastal lõpuks ka 3C 48 optilise vaste - selleks osutus tuhm, 16. tähesuurusega tähesarnane objekt. Esimeste spektrite saamise järel hämming ainult süvenes, sest neis leidus selgeid laiu kiirgusjooni, mille asukoht ei ühildunud ühegi keemilise elemendi teadaoleva spektrijoonega. Pärast põhjalikku uurimist jõudsid USA astronoomid eesotsas maineka Alan Sandage'iga järeldusele, et tegemist on iseäraliku, raadiolaineid kiirgava tähega. Teadlased uskusid, et on avastatud esimese raadiotähe. Kvasarite avastamine Läbimurre ja sellele järgnenud kvasarite avastamine sai alguse ühe teise raadiotähe, 3C 273 vaatlustest. 1962
Alumiiniumkonstruktsioonide jaoks võib selline protsess viia lühikese ajaga katastroofiliste tagajärgedeni. Elavhõbedat kasutatakse ka valgustuses ( päevavalguslampides ). Luminestsentslampides on valgusallikaks elektrilahendus elavhõbeda aurudes, selle valguse UV osa transformeeritaks nähtavaks lambikolvi pinnale kaetud luminofooride poolt. Erinevalt hõõglambi pidevast spektrist ei ole luminofoorlambi spekter pidev: ta sisaldab nii elavhõbeda kiirgusjooni kui luminofooride kiirgusribasid. Elavhõbedaaurud on mürgised. Elavhõbeda mürgisus oleneb suuresti sellest, mis kujul ta organismi siseneb. Kas metallilise, vedela elavhõbedana või siis elavhõbeda auruna. Metalliline vedel elavhõbe ei ole organismile nii ohtlik kui seda on elavhõbeda aur. Samuti mõjuvad organismile mürgiselt ka elavhõbeda ühendid, mis võivad põhjustada suuri kahjustusi kopsudes ja ajus. Oluline on meeles pidada, et elavhõbe-orgaanilised ühendid on
aatomid kiirgaksid (Kirchoffi seadus) ja tekib neeldumisspekter. Ka neeldumisspektrite põhjal võib teha spektraalanalüüsi. Kvalitatiivse spektraalanalüüsi tegemiseks tuleb spektraalriist (monokromaator -2) enne kaliibrida, s.t. seada vastavusse monokromaatori trumli näit ja lainepikkus. Kaliibrimine peab toimuma tuntud spektriga kiirgusallika järgi, kusjuures ta peaks omama tugevaid kiirgusjooni kogu nähtava spektri ulatuses. Kõige paremini vastab nendele nõuetele elavhõbe, mida kasutame kaliibrimiseks ka käesolevas töös. Elavhõbeda spektri tugevamad jooned on kergesti äratuntavad: kollane kaksikjoon (dublett) ja 577,0 nm, roheline 546,1 nm ja sinine 435,8 nm. Edasi tekib algajal sageli raskusi, sest tabelites tavaliselt rohelisena märgitud joont 491,6 nm peetakse siniseks ja sinisena märgitud joont 435,8 nm violetseks. Seejuures jäävad tõelised
annaabi.ee 
