mitte pooleldi. Pärast plahvatust Elektrijaama meeskond tegutseb vastavalt avariiolukorra juhendile, millest, nagu hiljem selgub, neil siiski täit ettekujutust pole. Tuumajaama käsutuses pole seadmeid, mis suudaksid mõõta kiirgust, mis siis inimesi tabas. Veerandtunni pärast on kohal esimesed tuletõrjujad, kes asuvad reaktorit kustutama ilma vajaliku erivarustuseta. Põlevad grafiiditükid lükatakse jalgadega plahvatusest tekkinud auku tagasi. Saadud kiirgusdoosidega on ellujäämine välistatud. Tuul kannab reaktori plahvatusest üles kerkinud radioaktiivset tolmu laiali. Ümberkaudsetel elanikel katastroofi kohta infot pole. Väidetavalt teatab tuumajaama direktor 26. aprilli hommikul, et olukord on kontrolli all. Antakse käsk taastada energiaploki normaalne töö mai keskpaigaks, hiljemalt sügiseks 1986. Rootsi tuumaelektrijaama ümbruses mõõdetakse kõrgendatud kiirgustase, arvutused viitavad avariile Kiievi kandis
Diagnostiline mediitsiinikiiritus on suurim inimtegevusest tingitud elanikkonna kiirituse allikas ja lisab populatsiooni kogudoosile umbes ühe kuuendiku looduslikust foonist (Eestis on loodusliku foonkiirguse tase sõltuvalt geograafilisest asukohast ca 2-6 mSv aastas). Neeldunud ioniseeriv kiirgus avaldab bioloogilist toimet, mille kahjulikkus sõltub kiirgusdoosi suurusest, ekspositsiooni eripärast (kas on tegemist ühekordse või korduvalt saadavate kiirgusdoosidega, kas kiiritatakse kogu keha või ainult osa sellest etc), kiiritatu vanusest, tervislikust seisundist jms. Ka kõige väiksemad kiirgusdoosid ei ole täiesti riskivabad. Kiirguse bioloogilise toime aluseks on pöördumatud muutused DNA struktuuris, hilistoime väljendub somaatiliste ja pärilike muutuste tekkes. Somaatilisi muutusi kogeb kiiritada saanud isik oma nahal, pärilikud muutused võivad ilmneda alles mitmenda põlvkonna järglastel.
annaabi.ee 
