Nimetu
raudadesse üle saja looma, kalakasvatustes, kalapüünistes ning autorataste all hukub samuti
arvestatav osa selle liigi esindajatest (Laanetu, 2010).
Oluliselt piirab saarma arvukust tema elupaikade halvenemine. Eesti väikejõgede
süvendamise esimene suur laine oli aastail 19551965. Selle tööga hävitatakse suur osa
veekogu elustikust. Uus, aeglaselt taastuv kooslus on esialgu tunduvalt liigivaesem ja
harilikult toodab ka vähem biomassi, sest kadunud on veekogu mosaiiksus (süvikud ja
kiiremavoolulised koolmekohad) ning lüheneb voolusängi kogupikkus. Tunduvalt
halvenevad nii vee- kui ka kaldakooslustes elavate loomade elu- ja varjetingimused.
Maaparandustöödega avatakse vooluveed põllumajandus- ja olmereostusele, mis omakorda
rikub vee kvaliteeti. Selle tagajärjel muutuvad veeökosüsteemid ka ebapüsivamaks.
Saarma kui toitumisahela ühe lõpulüli arvukust vähendavad veel keskkonnamürgid, mis
veekogudesse sattunult kuhjuvad toitumisahela eri tasemetel. Põhjamaades ja teistes
annaabi.ee 
