Artur Alliksaare luule
Mõnel kollasel tähekorallil
pilku peatades, kõnnin kui haldjateballil
või määratuavaras jäägaleriis.
Varsti kevade lapsekapriis
viskab kõrgele päikesepalli,
tõukab pärani väravad sulade tallil.
Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis
Neis mälestustes pole kahetsust
Kui koormat selle kordumatust talud,
mis järelnaudinguiski hõrk ja hea.
Ei enam leia paiku, kus sa palud,
su armastuse altareid ei tea.
Aeg kolletab me unelmatesalud
ja katkestab me kiindumusterea.
Tas kustuvad kõik õndsused ja valud
ja närbuma peab habras meelespea.
Ükskord mu elu tinaraske laotus
su käte imelisest puutest paotus,
hing andus avaruste särale.
Veel meeltes tuksub ärevust ja ruttu,
kuid sadamad on mattund tuhmi uttu,
ja laev ei jõuagi vist pärale ...
Aeg
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
annaabi.ee 
