NAINE VANA-ROOMA ÜHISKONNAS
Seadus
määras, et mehel polnud õigust hooldada ega inveesterida naise varandust.
ABIELU
Naiste ja meeste saatust ühendas abielu. Abielu Vanas-Roomas oli enamasti kõike
muud kui romantilise armastuse tulem, seda eriti kõrgemates ühiskonna klassides. Tavaliselt
sõlmiti abielusid puhtpraktilisest järelkasvu produtseerimise vajadusest või siis poliitilise ning
majandusliku võimu suurendamiseks. Armastust ei peetud abielu hädavajalikuks osaks, ning
avalikke kiindumusavaldusi või meeletult armumist peeti nõrkuse märgiks ning
naeruväärseks. Ennekõike oli naine mehele partner elus, mitte armastuses, kinkides talle
järeltulija ning käitudes väärikalt ja näidates üles lojaalsust poliitilistes afäärides. Rooma
abielu põhines suulisel kokkuleppel ning mõlema poole nõusolekul, seda ei kinnitatud
kirjalikult ega ei olnud see ka religioosne toiming. Pulmadele eelnes tihtipeale ka kihlus, mille
auks korraldataval peol osalesid sõbrad ja perekond.